|
Ðåôåðàò: Eetika (Ôèëîñîôèÿ)
Sissejuhatus juhtimisse 3. seminar “Ärieetika”
8.juhtum : TARBIJASUHETE EETIKA
Tänapäeva ühiskond elab massitarbimises, kus inimene on nii tootja kui
ka samal ajal tarbija. Me ei suuda elada teiste poolt osutatavaid teenuseid
pidevalt tarbimata, millest tulenevad erilised tarbimissuhted.
Tarbija eriline seisund tarbimisühiskonnas
Nüüdisaegses tarbimisühiskonnas tarbija on erilises seisundis ,milles
on kaks peaaegu vastandliku poolt.
Ühelt poolt on tarbija kuningas. Selline väide tugineb mitte rikkusele
, vaid faktile, et enamiku tootjate edu otsustab see, kui hästi nad
suudavad oma masstoodangut müüa või, teiste sõnadega, kui palju kliente nad
endale muretsevad. Ilmselt, võitlus käib iga võimaliku tarbija pärast,
mistõttu ettevõtete eetikakoodeksid on enamasti keskendunud tarbijale.
Seejuures püütakse mitte ainult tarbijate soove võimalikult kiirelt ja
täpselt täita, vaid ka võimalikke uusi ette aimata .Kuna tootjate
konkurents on tihe , tagab see enamasti kaupade piisavalt kõrge kvaliteedi
ja madala hinna . Lisaks on meedia rahvusvahelisuse tõttu võib teade
halvast või ohtlikust kaubast ja selle tootja nimest levida üle kogu
maailma ja lokaalne skandaal võib ohustada suurtootja mainet terves
maailmas.
Imeliku juhtumi esitas 1998.a veebruaris ajaleht Eesti Ekspress. Pärnu
linnakodaniku väitel oli tema nahkjopi taskus plahvatanud mobiiltelefon ja
lennanud temast kolme meetri kaugusele, rebides puruks jopi ja telefoni
ümbritsenud vutlari .Telefon oli uus, ostetud sama aasta jaanuaris
Ericssoni firma ametlikult esindajalt . Eesti Ekspressi vahendusel jõudis
juhtum kohaliku politsei kohtuekspertiisibüroosse; kohale ilmus ekspert
Rootsist, Ericssoni peakorterist. Kuigi ekspertide kinnitust mööda on
säärane plahvatus füüsikaseaduste järgi võimatu, leidis firma, et juhul
,kui ei õnnestu tõestada , et tegemist on mingi välise jõuga, tuleb selle
seeria mobiiltelefonid turult ära korjata.
Teiselt poolt on see kuninglik tarbija vaene. On muidugi olemas
tarbijate kiht, kellele ei sobi osta kaupu odavast kaubamajast, kuid see
tarbijaskond ei etenda ennast valdava osa tootjate sissetulekuid.
Suurem osa tarbijaist eelistab kaupa, mis ligikaudu sama kvaliteedi
juures on odavam. Odavus saadakse alati millegi arvelt: parem töökorraldus,
leiutised, odavam tööjõud või materjal, kusjuures alati on oht , et odavus
võidakse saavutada toote kvaliteedi või ohutuse arvelt. Siin on tootjale
ahvatluseks tarbija ebakompetentsus toote tootmisprotsessi üksikasjades
(tootmise know-hows). Seetõttu tunneb tootja ahvatlust nii bluffimiseks
hinnas kui ka info varjamiseks ostja eest. Samuti kuni konkurentide
ilmumiseni on tootjal võimalus hoida tihti kõrget hinda.
Sageli tekib ahvatlus varjata defekte , nt ei pruugi toode – ravim,
auto või arvutiprogramm – olla küllalt põhjalikult testitud. Eriti suur on
ahvatlus mitte rakendada keskkonnaohutut tehnoloogiat, niikaua kuni
kehtivad normid seda lubavad.
Sellest tuleneb, et tarbija suhteline ebakompetentsus koos odavama
kaupa eelistusega loob palju võimalusi tootja ja tarbija vaheliste
konfliktide tekkimisele. Sageli võivad need konfliktid ohustada inimelu ja
looduskeskkonda. Seetõttu püüab tarbijaühiskond end sääraste konfliktide
eest kaitsta.
Tarbija õigused – tarbijakaitseseadused
Esimene tänapäevane tarbijakaitseseadus kehtestati 1906.aastal Ameerika
Ühendriikides, mis kandis mine Pure Food and Drug Act, mille ajendiks sai
kirjandusteos, kus muuhulgas kirjeldatakse antisanitaarset olukorda Chicago
tapamajades.
Tarbijakaitseseadus põhineb ühiskonnas valitsevail eetilistel
tõekspidamistel tarbija õiguste suhtes. Neli tarbija põhiõigust, mis
kajastuvad iga arenenud riigi tarbijakaitse põhimõtetes, sõnastas esimesena
aastal 1962 John F. Kennedy. Need on:
1) õigus turvalisusele,
2) õigus valikule,
3) õigus olla kuuldud,
4) õigus olla informeeritud.
Mis on iseloomulik: kõik need õigused on vaid teatud piires
garanteeritud.
1. Õiguse turvalisusele all mõistetakse turvalisust mitte ainult
füüsilise, vaid ka omandi suhtes, kusjuures, eriti Lääne-Euroopa
tarbijakaitsepõhimõtetes, ei leita, et tarbija peab olema ise tark,
vaid peetakse raskendavaks asjaoluks, kui tootja kasutab oma huvides
ära tarbija rumalust või kogenematust või on nende suhtes hoolimatu.
Mis puutub füüsilisse turvalisusse, siis ei ole vist toodet, mis oleks
täiesti ohutu. Seepärast fikseeritakse riikide tarbijakaitses enamasti
toote(teenuse) ohtlikkuse piirid, so ohutusstandardid, millele toode
peab vastama, et selle tootmiseks või sisseveoks luba saada. Vahel
tekkib olukord ,millal võivad need ohutustandardid vananeda teaduse ja
tehnika arengu tõttu ja tootja võib neist uutest võimalustest juba
teadlik olla aga riik veel mitte. Sellisest tarbija ohustamisest
võivad tootjad püüda kasu lõigata.
2. Õigus valikule tähendab seda ,et turul ei tohi võimaldada ühele müüjale
monopoolset seisundit. Nii et õigust valikule aitab tagada
konkurentsiseadus. Kui tarbijal on kahtlust, et turul valitseb monopol
või kasutatakse monopoolset hinnapoliitikat, võib ta esitada kaebuse
tarbijakaitseametile, kes on kohustatud asja uurima. Eesti tegelikkuses
näeme aga sageli , et tarbijakaitseamet on monopoolse hinnakujunduse
suhtes võimetu.
3. Õigus olla kuuldud tähendab seda, et tarbijal peab olema võimalus
kuhugi oma kaebusi esitada, teha ennast kuuldavaks. Muidugi valitseb
demokraatlikus riigis sõnavabadus ja inimene võib oma arvamust avaldada
ajalehe, televisiooni jne vahendusel. Tootja võtab tavaliselt kohustuse
tarbija kaebused tasuta ära kuulata ja neile reageerida mingi
garantiiaja jooksul.
4. Õigus olla informeeritud ütleb seda, et tarbija peab saama piisavat ja
korrektset (mitteeksitavat) informatsiooni kaalutletud ostuotsuste
tegemiseks. Seda õigust võib pidada tarbija tähtsaimaks õiguseks, mis
seostub kõigi eelnevate õigustega - kui tootja suudab anda selget,
piisavat, arusaadavat informatsiooni tarbijale oma toote turvalisusest
ja ohtudest, näitab ausalt ära oma toote eelised ja puudused, siis ta
on sellega ühtlasi täitnud ka oma kohustused tarbija teiste põhiõiguste
suhtes.
Informatsiooniprobleemid seostuvad reklaamieetikaga, sest reklaam on oma
olemuselt informatsioon.
Reklaamieetika
Reklaam on ammendamatu eetiliste konfliktide allikas. Oma otstarbelt on ta
informatsioon. Tulenevalt tarbija õigusest informatsioonile on ausal
reklaamil kaks tingimust:
1) ta peab sisaldama korrektset informatsiooni, mille järgi tarbija saab
teha kaalutletud ostuotsuse,
2) ta ei tohi sisaldada eksitavat informatsiooni, mis võiks tarbijat
segadusse viia ja juhtida ta vale otsuse tegemisele.
Neile kahele tingimusele vastav reklaam on legaalne ja eetiline. Tema
vastand on eksitav reklaam, mis on illegaalne ja ebaeetiline. Sellele
lihtsale ja selgele põhimõttele on üles ehitatud reklaami- ja
konkurentsiseadused, mis enamikus riikidest tarbija õigusi kaitsevad.
Kerkib küsimus: miks tekib reklaamiaususe küsimuses nii palju konflikte ja
kohtuasju kui kõik on nii lihtsalt määratletud. Põhjus on selles, et piir
mõistete “legaalne” ja “illegaalne” vahel on hägune ja küsitav. Sinna
vahele mahub potentsiaalselt eksitav reklaam, mis näib paljudele küll
valelik, kuid mille eksitavust ei suudeta tõestada ja ta jääb sellega
legaalseks.
Eksitava reklaami piirimail mängivad tihti tootjad, kes püüavad tuntud
kaubamärgi järeleaimamisest kasu lõigata.
Nii näiteks sattusid 1997. A konflikti Tartu Õlletehas ja Ösel Foods:
esimene neist on 1950-ndate algusest tootnud “Limonaadi”, mis on
kaubamärgina ametlikult registreeritud (kaitstud on nii kaubamärgi
värvikombinatsioon kui ka kujund). Ösel Foods tõi turule äravahetamiseni
sarnase kaubamärgiga toote, mille eest Tartu Õlletehas lubas firma kohtusse
kaevata, nõudes pool miljonit krooni kahjutasu ning libalimonaadi tootmise
lõpetamist. Ösel Foods aga leidis, et populaarsete kaubamärkide mõõdukas
jäljendamine on maailmas üldlevinud ja Ösel Foods pole siin liiale läinud.
Muidugi saab Tartu Limonaaditehas asja kohtusse kaevata aga see võtab palju
aega ja tulemus ei ole ju täiesti kindel. Sellepärast püüavad firmad
säärastes konfliktides sageli omavahel kompromissile jõuda. Eetilisest
küljest võiks siin öelda, et kui üks tootja teise populaarse toote
kaubamärki järele aimab, püüdes teise arvel teenida, on tegemist
ebaeetilise teoga. Samas on muidugi ka tarbijaid, kes meeleldi võltstooteid
ostavad, nt võib nii mõnigi inimene osta meelega võltsitud, nt mitu korda
odavamaid Calvin Kleini rõivaid.
Arusaamad reklaamiaususe kohta võivad erineda ka rahvuskultuuriti.
Nii üks Jaapani maiustusetootja kasutas oma toodetel Sony kaubamärki. Kui
Sony ta kohtusse kaebas, pidas ta oma käitumist eetiliseks mitte ainult
seetõttu, et ta tootis hoopis teist laadi toodangut(maiustusi, mitte
elektroonikat) ega olnud seega Sonyle konkurendiks, vaid tähtsamaks pidas
ta seda, et tema maiustused on väga head ja nende populaarsus aitab tõsta
Sony kaubamärgi tuntust ja mainet. Ta leidis, et Sonyl oleks põhjust
süüdistada teda juhul, kui ta teeks halbu maiustusi. Siin näeme
jaapanlastele iseloomulikku püüdu sümbioosile.
Eestis me võime tihti kohata silmatorkavaid soodushinnareklaame ja
tillukese kirjaga tähendusi , et see soodustus kehtib vaid kliendikaardi
esitajale vms.
Veel hiljaaegu oli Saksamaal kombeks reklaamida mobiiltelefone hinnaga 1-50
marka ilma mingi täiendava selgituseta. Aastal 1998 otsustas Saksamaa
Föderaalkohus, et taskutelefone võib kasvõi ühepennise hinnaga reklaamida,
aga sama suure kirjaga peab olema lisatud ka kõik muud mobiilostjat tabavad
kulutused( liitumistasu, kuumaks, kõneminuti hinnad)
Veel üks konflikte tekitav probleem on reklaami agressiivsus või rõvedus.
Liiga agressiivne reklaam ahistab inimest vaimselt, takistab tal olemast
küllalt vaba valikutegemisel.
Kokkuvõtte:
Kõigile neile reklaamikonfliktidele on iseloomulik, et piir seadusliku-
ebaseadusliku ja moraalse-amoraalse vahel on hägune ja võib
kultuuritraditsiooniti paljugi erineda.
Ðåôåðàò íà òåìó: Kierkegaard
Tallinna Pedagoogikaülikool
KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamitöö
Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele
Õppejõud: S.Kera
Anna Pomm
EV-11
Tallinn
1997
Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool
vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest
hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline
aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende
enama teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime näha kogu
ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja
filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid
ohtlikuks kristluse eluväärtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd
ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.
Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle
sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal
(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi
ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli
Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma
õpetajaks. “Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena
- õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”.
“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui
mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika
(µ(((((((( - ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli
sarnastanud oma ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas
tõel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja
vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne
dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta.
Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi
ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma
teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud
sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise
eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut,
täiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.
Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et
inimene peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma
lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama tõe
omaenese jõududega,” siiski “mõtleb tõeline mõtlemine”
Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures
subjektiivne, vaid objektiivne”.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks
objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid
subjektiivse tõe, “tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd
ühtki teist tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas
mingisugust tõde...”.
Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse
ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist
- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale
tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei
suuda objektiivne olla”.
See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on
kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille
esmane ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida
omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad
objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on
ülimalt subjektiivne”.
Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest
olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja
vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik
liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale
alluvad “rahutud pead”.
Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek,
üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi
arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,
kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi käsitamine
võimalikkuses sellesama käsitamisest tegelikkusest,” on ta
“Päevikus” märkinud. Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus
tema arvates olla loogilise käsitluse objekt. “Mõeldav reaalsus
on tegelikkus, ja iga küsimuse selle kohta, kas miski on
tegelik peab mõtlemine hülgama”.
Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste
allikaks võimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse
vahekorra väära käsitus. Saamine ei allu paratamatusele
ja ei sobi sellega kokku. “Kõik, mis saamas on,
tõestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest
ainus, mis ei või saada, on paratamatu, kuna paratamatu on
olemas”.
Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli
dialektika välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole
põhjendatud. Nende kategooriate dialektiline käsitus seisabki
selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja
juhuslikkust seob vastandite ühtsus ning need kategooriad ei
välista teineteist.
Kui Kierkegaard võttis endale ülesandeks kukutada
paratamatuse mõiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis -
vastandades neid metafüüsiliselt - ütles ta lahti
dialektikast. Samavõrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine
võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile, kes
käsitas neid dialektiliselt, vastastikku läbipõimunutena, mis
nähtub juba formaalse ja reaalse võimalikkuse eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli
omast erinevale dialektikavormile, vaid hülgas dialektika. Ta
püüdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lõigi
lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine
teostamatuks, kuivõrd tollesama lahkulöömise õigustusena oli
Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja
jõupingutusi.
Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:
“Kõikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud
eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid
pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge
saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole
vastuolugi. Väljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid
eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ühtsust, vaid välistab
seda.
Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse
tõlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jõud. “Sõna
“vastuolu” ei tule siin võtta mitte selles neetud tähenduses,
mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu
oleks sel sõnal loomejõudu”.
“Minu eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub, et kuri
vaim on mu ninale asetanud prillid, mille üks klaas tohutult
suurendab, teine aga samavõrra vähendab.”
Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest
üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi
loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes
nendeks on saanud - oh sa issand küll!”
Kierkegaardile polnud olemine üleüldse ja veel vähem
inimese eksistents mõtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard
lähtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on
vaimne, siiski on tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab
idealistliku kontseptsiooni.
Kierkegaardi arvates ei või inimene olla teadusliku
tunnetuse objekt, enamgi, teda ei või käsitleda ka
subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused
psühhofüsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa
samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.
“Materialistlik füsioloogia on koomiline..., aga uusim,
enam hingestatud füsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha
probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing
on primaarne, keha - sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka
vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge
ja keha süntees, mida juhib vaim. Lõppkokkuvõttes “inimene on
vaim”. Psühho-füüsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud
idealistlikult.
Kuid psühhofüüsiline probleen on vaid üks fülosoofia
põhiküsimuse - olemise ja mõtlemise vahekorra küsimuse -
tahke.
Kirkegaard ei pidanud olemist mõtlemiseks, kuna vaim pole
mõtlemine, mis ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab loogilist
mõõtu ja käsitlust. Just selles on tema salvava märkuse
tõeline mõte, et väite puhul - olemine ja mõtlemine on
samased, tuleb “ühekorraga naerda ja nutta”.
Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist”
(spetsiifilises tähenduses, milles seda mõistet kasutas
Kierkegaard), ja “mõtlemise” asemel - vaimust (jällegi tema
tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse
printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tüüpi
subjektiivse idealismi põhilause.
Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika
Descartes’i lausega “ma mõtlen, järelikult ma olen olemas”. Ta
väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas
Descartes’i vastu mõtlemise ja olemise vahekorra vastupidise
vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”.
Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja
mõtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mõtlemisega
samane olemine ei ole üldse inimlik olemine”.
“Minu peamine mõte oli, et meie ajal on teadmise ülikülluse
tõttu ära unustanud, mis tähendab eksisteerida ja mis
tähendus on enesessepööratusel...”.
“Mõned looduseuurijad leidsid või püüdsid leida kusagil
maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist
universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis
selle aga iseeneses.
Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine”
Kierkegaardile ainuke “tõelisus”, mis piirab “olemise” mõistet ja
on vastandatud “mõtlemisele”. “On tõelisus välisilm?” küsib ta
iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma Mina
enesesuhe oma Minaga.
Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi
tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega
mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.
Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva
olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema
eksistentsis peamine. “Tõeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa
eksisteerida. Kõik eksistentsiprobleemid on ühenduses kirega.
Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkõige. Kirg on
eksistentsi liikumapanev jõud ja “subjektiivsuse tipp”.
Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda
mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi
“objektina”. Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles
kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end
selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see
on Mina.”
Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard on
taandanud filosoofia põhiküsimuse: mis tähendab olla?...
Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga
hetk kokku variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda.
Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad
mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge
alt igasugune pinna”.
Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata
nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise
leiaksid otsust.
V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei
tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
KASUTATUD KIRJANDUS:
????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.
| |
